Heikkilä koduloomuuseum
Heikkilä koos oma sisehoovidega jutustab endisaja maaelust ja pakub vaikset oaasi keset linna. Talus hariti maad vähemalt alates 16. sajandist kuni 1920ndateni. Peahoone on ehitatud 18. sajandi lõpus. Seal saab heita pilgu sellele, milline võis omal ajal välja näha jõuka talupojamaja elukeskkond. Lisaks peahoonele kuuluvad muuseumiala hoonetest talu algupärasesse sisehoovi ait ja sulasetuba ning veidi kaugemal asuv moonamaja.
Heikkilä vana põhitalu teekond muuseumiks sai alguse 1955. aastal, kui selle omandas tolleaegne Kerava alev. Koduloomuuseumit pidasid üleval vabatahtlikud kuni 1986. aastani, mil vastutuse muuseumi tegevuse eest võttis Kerava linn. Algul vastutas muuseumi teostuse ja tegevuse eest kohalik selts Kerava-seura, kes teisaldas lähikonnast territooriumile hooneid ja kogus koduloomuuseumile eksponaate. Neist üheskoos sündis Kerava elanike enda loodud ekspositsioon mineviku elukeskkonnast.
Heikkilä koduloomuuseum on avatud suviti, ürituste ajal ja rühmadele kokkuleppel. Sisehoov on avatud aastaringselt iseseisvaks uurimisretkeks.
Tasuta sissepääs.
Kohad kaardil
- Peahoone
- Kahekorruseline ait (luhtiaitta)
- Sulasetuba (renkitupa)
- Kaitsealune tamm
- Majandushoone (talousaitta)
- Ali-Heikkilä peahoone
- Kartulikelder
- Välikelder
- Heinaküün
- Sigala-lambalaut
- Laut
- Tõllakuur
- Martti Saaristo park
- Sepikoda
- Moonamaja
- Kuur
- Kaitsealune mänd
- Antsülusjärve rannavall
1. Peahoone
Heikkilä talukoht on olnud asustatud juba vähemalt alates 16. sajandist. Tol ajal oli asustus praeguse Kerava territooriumil jagatud Ali- ja Yli-Kerava külaks. Heikkilä on üks Yli-Kerava küla kuuest majast, mida mainitakse nimepidi kroonufoogti (kruununvouti) maaraamatus 1543. aastal.
Heikkilä talu oli 16. sajandist kuni 1920ndateni põlistalu ehk selle maid asustas ja haris üks ja sama suguvõsa. Talu maad hõlmasid omal ajal suure osa Kerava südalinnast, Sampola linnaosa ja osa Kalevast. Heikkilä tegutses ratsataluna (ratsutila) ehk oli vabastatud maksudest tingimusel, et varustas ja pidas kroonuteenistuse tarbeks üleval ratsaväelast, kahel eri korral 17. sajandil. Läbi ajaloo on Heikkilä tegutsenud ka hobuserautaja ja majutaja vabataluna.
1769. aastal jagati Heikkilä talu kaheks: Yli-Heikkiläks ja Ali-Heikkiläks. Yli-Heikkilä suguvõsaharu võttis tookord perekonnanimeks Helén ja Ali-Heikkilä asukatest said Heleniused. Yli-Heikkilä peahoone ehk praegune koduloomuuseum on ehitatud talu jagamise ajal 1770ndatel.
Stiililt on peahoone traditsiooniline Uusimaa kahe vastamisi asetseva toa ja neid eraldava eeskojaga hoone (paritupa), millel on püstlaudvooderdisega palkkarkass. Tänapäeval saab muuseumi lahtiolekuaegadel tutvuda peahoones sellega, milline võis omal ajal välja näha jõuka talupojamaja elukeskkond.
Yli-Heikkilä talu peahoone 1950ndate alguses. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
2. Kahekorruseline ait (luhtiaitta)
Heikkilä talu algupäraste hoonete hulka kuuluvas 1776. aastal ehitatud aidas on kaks korrust ja varikatusega rõdukäik. Hoones on kõrvuti asetsevate tubadena kolm tuba aida alumisel ja kolm ülemisel korrusel.
Kahekorruselises aidas hoiti toidukraami ja erinevaid majatarbeid. Suviti said talu noored ning sulased ja teenijatüdrukud ööbida kahekorruselises aidas, mis pakkus lisaruumi ja vabadust vastukaaluks talvistele kitsastele elutingimustele.
Heikkilä talu kahekorruseline ait sisehoovi poolt vaadatuna 1955. aastal. Foto: Väinö Kerminen, Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
3. Sulasetuba (renkitupa)
Algupärases asukohas asuvas 1770. aastal ehitatud sulasetoas elasid maja meessoost teenijad. Läbi aegade on sulasetuba toiminud ka üüripinna ja saunana.
Sulased aitasid tasu eest taluperemeest eri ülesannetes, näiteks põllu-, metsa- ja puutöödel. Perenaist abistasid aga talu naissoost teenijad ehk teenijatüdrukud, kelle ülesannete hulka kuulusid näiteks söögimajanduse eest hoolitsemine, tekstiili- ja laudatööd. Heikkilä-suguses jõukas talus töötas korraga mitu sulast ja teenijatüdrukut. Tavaliselt võeti nad tööle korraga üheks aastaks.
Heikkilä talu töölised, päevilised ja teenijad talu lauda seina ääres 19. sajandi lõpus. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
5. Majandushoone (talousaitta)
Palkehitis on toodud muuseumi territooriumile Kerava tollase noortevangla territooriumilt 1957. aasta suvel. See kuulus Marjomäki popsikoha hoonekompleksi ning oli ühtlasi esimene muuseumi territooriumile toodud ehitis.
Majandushoones on hoitud toidukraami, kangaid või muid majatarbeid. Majandushoone asub majandushoovis, mille all mõeldakse välikeldrite ja aidaga piiratud hooviosa.
Marjomäki talu rehielamu ja muud taluhooned 1956. aastal. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
6. Ali-Heikkilä peahoone
Allikate andmetel on omal ajal selles kohas tõenäoliselt asunud Ali-Heikkilä peahoone.
1769. aastal abiellus pärast tollase peremehe, Tuomas Juhonpoja surma tolle lesk uuesti. Kuna Tuomase poeg oli alaealine, anti peremehe kohustused üle Tuomase vennale, Juho Juhonpojale. Kuna kaks peremeest majas ei olnud jätkusuutlik lahendus, lahendati olukord talukoha kaheks jagamise teel. Yli-Heikkilässe jäi uus peremees ning Juho Juhonpojast sai Ali-Heikkiläks nimetatud osa peremees. Talud asusid samas hoovis kuni 1910. aastateni, mil Ali-Heikkilä peahoone lammutati.
Ali-Heikkilä peahoone hoovipoolne fassaad ja hoov umbes 1910ndatel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
7. Kartulikelder
1978. aastal algupärasele kohale ehitatud maakeldri koopia.
18. sajandi lõpus jõudis Soome uus toiduaine: kartul. 19. sajandil oli kartulil Soomes suur tähtsus, eriti talve- ja kevadkuudel, mil värsket taimetoitu oli raske saada.
Kartulivõtt ilmselt Irjala maalapil Savios 1920ndatel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
8. Välikelder
Heikkilä talukoha algupärane hoone. Täpne ehitusaasta ei ole teada, kuid arvatavasti 19. sajandi alguses. Välikeldri asukohaks on valitud hoovi jahe kirdenurk peahoone varjus. Ka ümbritsevad puud ja nende vari on hoidnud keldrit jahedana.
Jahedas välikeldris hoiti nii porgandeid, naereid, kaalikaid kui ka muid juurvilju ning aiasaaduseid, näiteks õunu.
Ali-Kerava rahvakooli õpetaja Artturi Heinonen Ali-Kerava kooli aiamaalapil 1910. aastate paiku. Esiplaanil õunapuuistikud. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
9. Heinaküün
Hallist palgist pilbaskatusega küün on muuseumi territooriumile toodud Sipoost 1970ndatel.
Heinaküünid oli Soomes olemas juba keskajal, kuid heina kasvatamine muutus populaarseks alles 1880ndatel. Enne seda koguti heina karja ja hobuste tarbeks looduslikelt niitudelt.
Kerava Seltsi (Kerava-seura) liikmed vaatlemas küüni selle algupärasel kohal Sipoos Linnanpeltos 1960. aastatel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
10. Sigala-lambalaut
Pilbaskatusega loomapidamishooneks valmistatud ehitis on toodud muuseumi territooriumile 1977. aastal Keraval Sarvimäentie ääres olevalt Timoneni krundilt. Algupärasel krundil toimis hoone ka pesuköögina.
Omal ajal asusid Heikkilä suur laut, tall ja sigala selles hoovis, mida nimetati talu karjaõueks. Karjaõu oli lage, soe ja päikesepaisteline koht. Karjaõue kaudu viidi lehmi ja hobuseid karjamaale ning seal said lambad ja kanad suvel vabalt ringi kõndida.
Heikkilä karjaõu ja majandushooned umbes 1910ndatel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
11. Laut
Heikkilä oli heal järjel talukoht ja ka selle laut oli toona suur. Laudahoone asus selles kohas ja vana vundament on maastikul endiselt näha. Hoone lammutati 1920ndate alguses.
Heikkilä veised söömas Porvoo raudtee ja Porvoo maanteega piiratud koplis 1800.–1900. sajandi vahetusel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
12. Tõllakuur
Selles kohas on omal ajal asunud tõllakuur, kus hoiti talu sõiduvahendeid, nagu vankrid ja reed. Seda kutsuti ka vankrikuuriks.
Algupärase lammutatud tõllakuuri kohale ehitati 1969. aastal vana kavandi järgi tehtud uusehitis. See hävis tulekahjus 2024. aastal. Hoonest suudeti päästa umbes 200 seal hoiul olnud muuseumieksponaati.
Kerava Töölisühingu (Työväenyhdistys) orkester esinemas tõllakuuri ees Kerava kodukandipäeval 1987. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
13. Martti Saaristo park
Kerava-seuras selle asutamisest kuni 1955. aastani aktiivselt tegutsenud vanemleitnant ja teenekas kodu-uurija Martti Saaristo (1911–1990) tegutses Heikkilä koduloomuuseumi vabatahtliku pidaja ja intendandina 1957. aastast kuni 1980ndateni. Saaristo juhtimisel arenes muuseum selliseks hoone- ja territooriumikompleksiks, nagu see praegu on. Ta kogus talurahva esemeid muuseumi kollektsioonidesse ja tutvustas aktiivselt muuseumit eelkõige lähikonna koolilastele põlvest põlve.
Martti Saaristo järgi nimetatud park tunnustab tema tööd Kerava kohaliku ajaloo säilitamise nimel. Pargi servas Heikkiläntie läheduses seisab suursugune kaitsealune mänd.
Martti Saaristo oma naise Sirkkaga Kerava Seltsi (Kerava-seura) retkel 1960ndatel. Foto: Kalevi Lankinen, Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
14. Sepikoda
Sepikojana tegutsenud ehitis on toodud muuseumi territooriumile Sipoost 1976. aastal. Enne industrialiseerimist vajasid talupojad ja popsid maal sepa teenuseid. Heikkilänmäel on kindlasti kunagi tegutsenud hobuserautaja, kuid oma seppa seal kogu aeg tingimata ei olnud. Yli-Keraval tegutses arvatavasti küla ühine sepp.
Seppadel lasti teha vikatid, hobuserauad, hinged, labidad ja muud põllunduses kasutatavad töövahendid.
Sepikoda oma algupärasel kohal Sipoos 1975. aasta suvel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
15. Moonamaja
A building on its original site. A farm labourer was a person who lived on his own and worked for the master of Heikkilä during the day. Part of the farm labourer’s wage was made up of food provided by the employer.
Moonamaja interjöör muuseumi vanas püsiekspositsioonis 1960. või 1970. aastatel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
16. Kuur
Hooned on toodud muuseumi territooriumile Helleborgi mäe ehk Kerava kesklinnas asuva praeguse Aurinkomäe servast 1970ndatel. Hooned kuulusid mäel asunud popsimaja hoonekompleksi. Majas elas teisaldamise ajal eakas Villehard Helenius.
Hoonekompleksi kuulus ka popsimaja välikäimla, mis hävis tulekahjus 2024. aastal.
Moonamaja, kuur ja välikäimla 1960. või 1970. aastatel. Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
18. Antsülusjärve rannavall
„Vastu seda kaldanõlvakut laksusid umbes 8000 aastat tagasi Läänemere eelkäija, Antsülusjärve lained.“
Nii on kirjas 1980ndate alguses kivile kinnitatud metallplaadil, mis on nähtav teeraja ääres metsasalus. Umbes 8000 aastat enne meie ajaarvamist oli praegune Kerava territoorium jääajajärgselt tekkinud Antsülusjärve saarestik. Märke järve olemasolust võib leida linna eri paigus, nagu selle muistse rannavalli ääres.
Antsülusjärve mälestustahvel. Kas leiad kivi teeraja äärest? Foto: Kerava muuseumiteenistus Sinkka.
